Eesti Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühing
English    The Estonian Newfoundland and Landseer Club

Aretusmeetodid
Puusaliigeste düsplaasiauuringu programm
Aretus

Koera tervis ei kannata selle all, kui tal ka kunagi ei ole kutsikaid. Kui aga soovite koerale järglasi, siis kaaluge seda hoolega, sest iga kasvataja on ka tõu aretaja, kelle jaoks peab olema tähtis leida tõuaretuses üks konkreetselt sobiv ja õige isane koer ühele konkreetsele väga heale emasele koerale, mille tulemuseks on tõustandardis kirjeldatud ideaalilähedased kutsikad. 

Njuufadel ja landseeridel avastatakse sageli puusa- ja küünarliigese kasvuhäireid ehk düsplaasiat. Seetõttu on enne koera paaritamist soovitav teha düsplaasiauuring, mida saab teha alates 1,5 aasta vanusele njuufale. Küünar- ja puusaliigese düsplaasiauuringuks vajaliku röntgenpildi tegemiseks pannakse koer narkoosi alla ning loomakliinikus tehtud pildid saadetakse hindamiseks Eesti Kennelliidu usaldusarstile, kes Kennelliidu kaudu saadab uuringu tulemused koera omaniku antud aadressil. On soovitav, et omanik läheks seejärel talle saadetud uuringu tulemuste ja tõutunnistusega Kennelliitu, kus uuringu tulemused ka koera tõutunnistusele kantakse. Kui uuringu tulemused ei ole kuigi head (näiteks puusaliigesed astmetega C või D ning küünarliigesed 2 või 3), siis tuleb kindlasti paariliseks valida koer, kel on paremad düsplaasiauuringu tulemused – see loob võimaluse, et sinu koera vead saavad sellega kompenseeritud ning pesakonnal ei teki sarnaseid probleeme, ehkki mingit garantiid see loomulikult ei anna. Kui sinu koeral on tõsiseid probleeme liigestega, näiteks puusaliigeste düsplaasiat hinnatakse astmega E, siis tuleks väga tõsiselt kaaluda koera aretuses kasutamist, sest tõenäosus haigete kutsikate sündimiseks on liialt suur. 

Enne koera paaritamist on vajalik ka näitushinde olemasolu. Mida parem näitusehinne koeral on, seda suurem on tõenäosus, et sünnivad head kutsikad. 

Samas tuleb aretuskoera valikul hinnata iga konkreetse koera omadusi ja välimust,  pidades meeles, et osa koera omadusi on päritavad ja osa omadusi on ümbritseva keskkonna mõjutused. Head koera ei tohiks aretusest siiski välja jätta, kui tal esineb vaid üks viga – tuleb lihtsalt leida paariline, kel seda viga ei oleks. Põhireegliks on see, et isane koer kompenseeriks võimalikult hästi kõik emase koera puudused ja et isane koer omaks kõiki neid omadusi, mida loodetakse kutsikatele edasi anda. Edukaks aretuseks tuleb eelkõige tunda oma koera häid külgi ja tunnistada samas endale ausalt koeras leiduvaid puudusi. Paarilise valikul tuleb hinnata ka koera sugupuud, õdesid-vendi ning koera varasemaid järglasi nii mitmest erinevast vanemate kombinatsioonist sündinud pesakonnast  kui võimalik, sest see annab kõige usaldusväärsema pildid sellest, kui suurel määral on koera head omadused päritavad. Tuleb meeles pidada, et koer saab 50% oma geenidest isalt ja 50% emalt, 25% igalt vanavanemalt, 12,5 % vana-vana-vanematelt ja 6,25% igalt vana-vana-vana-vanemalt. 
 

Pesakonna saamine on küllaltki kulukas – raha kulub düsplaasiauuringule, näitusetele, paaritusmaksule ja vahel ka välismaal asuva isase koera juurde reisimisele, tiine koera ja kutsikate toidule, loomaarstivisiitidele, pesakonna registreerimisele ja märgistamisele. Peale selle vajavad kutsikad ööpäevaringset hoidjat. Peab olema valmis selleks, et alati ei lähe kõik hästi – sünnituseks võib olla vajalik suhteliselt kallis keisrilõige või koguni ema võib sünnitusel surra, kutsikad on mõnenädalasena hästi vastuvõtlikud haigustele ja võivad surra, ema ei pruugi hoolida oma järglastest ning siis tuleb kasvatajal kutsikaid koerapiima asendajaga korrapäraselt toita. Kutsikaid ei pruugi olla sugugi kerge müüa ning nad võivad veel pooleaastastena ollagi sinu juures, nõudes toitu, koolitust, tähelepanu, hoidmist jms. Kasvataja peab olema nõus oma kutsikaomanikke alati nõustama ja abistama  ning ta vastutab kutsikate eest mitte loovutusea lõpuni, vaid sisuliselt kogu nende eluaja.
 


Erinevad aretusmeetodid

1. Sugulusaretus (inbreeding)

Sugulusaretuse all peetakse silmas seda, et omavahel paaritatud isendid on üksteisega lähemalt sugulased kui tõu isendid keskmiselt. 

Üheks sugulasaretuse näiteks on isa ja tütre paaritus. Sellisest paaritusest sündivad kutsikad pärivad 75% Tommy geenidest ja peaksid oma välimikult olema rohkem Tommy kui Donna moodi. 

Vanemad (50%) 
Vanavanemad (25%) 
Vana-vanavanemad (12,5%)
Tommy Terry Tuks
Marta
Sally Micki
Moona
Donna Tommy Terry
Sally
Dessy Muri 
Misty

Sugulasaretus on ka õe ja venna paaritus. Sellisest paaritusest sündivatel kutsikatel on 50% Terry geenidest ja 50% Sally geenidest, seega peaksid sündivatest kutsikatest poole meenutama Terryt ja pooled Sallyt.

Vanemad (50%) 
Vanavanemad (25%)
Vana-vanavanemad (12,5%)
Tommy Terry Tuks
Marta
Sally Micki
Moona
Dessy  Terry  Tuks
Marta
Sally Micki
Moona

2. Liiniaretus (linebreeding)

Liiniaretus puhul loomi paaritatakse nii, et sündivad järglased on võimalikult palju suguluses mingi eriti väärtusliku isendiga või neil on võimalikult palju selle isendi esiisa või esiema geene. See saavutatakse sel teel, et mõlemad omavahel paaritatavad loomad on suguluses kõnes oleva isendiga, kuid võimalikult vähe suguluses oma vanemate kaudu teistega. Liiniaretus erineb muudest sugulusaretustest kahes suhtes: 1) selles püütakse sälitada lähedane sugulusus vaid ühe valitud esivanemaga ja 2) see on üldiselt lõdvem kui sugulusaretus. Kuigi liiniaretus on üks sugulusaretuse vorme, on selle kohandamine tunduvalt ohutum kui kitsas sugulusaretus. Liiniaretuse abil ongi saavutatud märgatavalt häid tulemusi koerte aretamises.

Liiniaretuse näiteks võib tuua vanaisa ja tütretütre paarituse. Sellisest paaritusest sündivad kutsikad pärivad 62,5% Tommy geenidest

Vanemad (50%)  Vanavanemad (25%)  Vana-vanavanemad (12,5%)
Tommy Terry Tuks
Marta
Sally Micki
Moona
Donna Tuks Robby
Lisse
Lotta Tommy
Cissy

3. Rühmaaretus 

Rühmaaretus tähendab seda, et isendid jagatakse eraldi olevatesse rühmadesse. Paaritused toimuvad sama rühma isendite vahel. Aegajalt paaritatakse siiski ka eri rühmade isendeid omavahel. Sel viisil välditakse liiga kõrge sugulusaretuse aste.
 

4. Sugulusväline paaritus (outcross breeding)

Sugulusvälise paarituse all mõeldakse selliste isendite paaritamist, kes ei ole üksteise suhtes üldse suguluses. See abinõu on vältimatu selleks, et väike koerte hulk (rühm) või sisearetuse teel saadud koerad säilitaksid eluvõimelisuse.
 

5. Sarnasusel põhinev paaritus

Meetod tähendab välimuselt samasuguste isendite paaritamist omavahel ja see võib olla kas sisearetus või välisaretus. Tüübi aretus õnnestub selle meetodi abil üldiselt hästi, kuid eelduseks on, et kasutatakse keskmisest tasemest paremaid koeri. Kui üks paaritatavatest koertest erineb mingi omaduse poolest tõu ideaalist, tuleb selle paariliseks valida selle omaduse poolest võimalikult hea isend. 
 

6. Ristamine

Ristamine tähendab kahe eri tõugu koera paaritamist ning üldiselt ei ole see lubatav.
 
 
 

Tagasi avalehele