Mitte asjata ei kutsuta newfoundlandi koeri õrnahingelisteks hiiglasteks. Vastandina oma massiivsele kehale ja võimsatele lihastele on njuufad ülimalt usaldavad, kannatlikud ning sõbralikud.
 

Njuufa esivanemate hulka võisid kuuluda ka leonbergi koerad ja pürenee mastiffid, keda baski kalamehed tõid 1690. aasta paiku Newfoundlandi saarele kalapüüki abistama. Inglased omakorda väidavad, et nemad viisid saarele inglise mastiffeid majade ja laevade valvamiseks. Norralased aga kinnitavad, et hoopis nemad tõid saarele oma koerad. Tõu algupära selgitamist raskendab see, et praegune newfoundlandi koer ei meenuta ei mastiffeid ning veel vähem skandinaavia koeratõuge.

Njuufade ülesanne oli algselt raskete kalavõrkude veest väljatõmbamine, vette kukkunud kalade püüdmine ning vajadusel ka kalamehest peremehe päästmine.

1860. aastal esitati newfoundlandi koerte paari Birminghamis, kus tõug sai hea vastuvõtu osaliseks. 26 aastat hiljem - 1886. aastal - kinnitas Inglise Kennelliit newfoundlandi koerte ühingu ning seejärel hakkas tõug üle maailma levima.
 

    19. sajandil hakati newfoundlandi koeri Euroopas kasutama vetelpäästekoertena, kuna njuufad ei kõhkle vette appi tormamast ka kõige rajusema ilmaga. 

Njuufad sobivad vetelpäästjateks tänu oma ujulestadega jalgadele, tüüri-taolisele tihedale sabale, veekindlale topeltkasukale, võimsale kehaehitusele ning loomulikule vetelpäästeinstinktile, mis muudab tema koolitamise vetelpäästjaks tunduvalt lihtsamaks. Kui uppuja on teadvusel, tüürib njuufa tema juurde, et too saaks koerast kinni haarata, ning siis ujub njuufa võimsate tõmmetega otsejoones kaldale. Kui uppuja ei ole teadvusel, siis haarab njuufa lõugadega tema käevarrest, nii et uppuja rullub koera seljale ning tema pea ulatub veest välja. Njuufad on korda saatnud lugematuid kangelastegusid, päästnud terveid laevatäisi merehädalisi ning muutnud kogunisti ajaloo käiku. Näiteks sukeldus newfoundlandi koer Boatswain pimeduses laevatekilt otse merre, et tirida välja Napoleon Bonaparte, kes oli meeskonnaliikmetele märkamatult libisenud merre laevalt, millega põgenes asumiselt Elba saarelt tagasi Prantsusmaale.
 

    Newfoundlandi koer on majesteetlik, massiivse ja laia keha ning väga tugevate lihastega. Njuufa pea on lai ja koon lühike.

Isaste njuufade keskmine turjakõrgus on 71 sentimeetrit ning keskmine kaal 64-69 kilogrammi, emastel aga 66 sentimeetrit ja 50-54 kilogrammi.

Njuufa on pikakarvaline koer ning karva värvus võib olla must, pruun shokaaldivärvist kuni pronksivärvini või must-valge.
 

    Newfoundlandi koer otsekui kiirgab väärikust ja heasüdamlikkust - njuufa on õrnahingeline ja usaldav hiiglane, kes sobib nii pere valvuriks, lapsele mängukaaslaseks kui ka kõigile kompanjoniks.

Njuufa sallivus ja kannatlikkus lausa imekspandavad - ta laseb rahulikult lapsel enda peal katsetada asju, mille juures paljud teised koeratõud ammu näksaks last või jookseks lihtsalt minema. Seepärast tuleb vanematel kaitsta njuufat eeskätt lapse kiusamise eest, kuigi kiusatav võib olla kiusajast ligi kaks korda kõrgem ning kümme korda raskem.

Njuufa suudab edukalt kaitsta peret, ehkki ta ei võistle sel alal selliste tüüpiliste valvurite nagu saksa lambakoerte ja rotveileritega. Kuna aga njuufa põlvneb ilmselt ka tiibeti mastiffidest ning mastiffi tüüpi koertel on seljataga rohkem kui 2600 aasta pikkune koduvalvuri kogemus, siis suudab ta oma kogukuse ja tähelepanelikkusega saata kutsumata sissetungijale selge sõnumi. Njuufa ei pane valvurina mitte rõhku haukumisele ja lõrisemisele, vaid tüüpiliselt seisab ta oma pere ja ohustaja vahel ega kõhkle tegutsemast, kui seda vaja on.
 

    Njuufa pikk karv vajab regulaarset kammimist, sest vastasel juhul tekivad koera kasukasse pusad. Kui pusad jäävad lahti kammimata, siis need vanuvad ehk muutuvad sisuliselt vildiklompideks, millest ilma kääride abita tavaliselt jagu ei saa.

Tänu massiivsele kehale on newfoundlandi koera toitmine mõneti kallim kui näiteks saksa lambakoerale toidu ostmine.Samas on väga oluline toita njuufat kutsikaeas spetsiaalse kutsikatoidu ning ka täiskasvanud koera hästi tasakaalustatud valmistoiduga, et lihasmass ei kasvaks kiiremini kui areneb tema luustik. Vastasel juhul võib kergesti tekkida küünar- ja puusaliigeste düsplaasia ja vanemas eas koguni tagajalgade halvatus.

Kuid korralik toit üks ei hoia ära probleeme, nagu iga koer nii vajab ka njuufa igapäevast tegelemist. Füüsiline koormus ei lase koeral minna ülekaaluliseks, mis lühendaks njuufa niigi lühikest eluiga keskmiselt - 8-10 aastat - veelgi.

Vaimne koormus, see tähendab koera koolitamine, muudab newfoundlandi koera tunduvalt nutikamaks ning loob hea kontakti pererahva ja koera vahel. Liiatigi võib olla raske sundida endale kuuletuma kuni 70 kilogrammist koera, kellega pole iial tehtud kuulekuskoolitust.

Tegelemispuuduses ning oma perest eraldatud njuufa muutub tahes tahtmata destruktiivsemaks, nukramaks või apaatsemaks kui tema tõukaaslased, kellest hoolitakse kui pereliikmetest.

Siit saad lugeda newfoundlandi koera ja landseeri kasvatamisjuhendit ja newfoundlandi koera  tõustandardit. 

    Juba 17. sajandil oli Euroopas must-valgeid ja kõrgejalgseid koeri, keda kutsuti "koer Newfoundlandist". Nendest koertest arenes 18. sajandil välja kaks tüüpi: mustad ja must-valged. Alguses oli tegemist ühe ja sama tõuga, aga hiljem arenesid need kaks tüüpi eri suundadesse. 

Need suured koerad armastasid ujuda ja vees töötada ning seetõttu kasutasid kalurid neid kalastuspaatides abilistena. Nad aitasid vette kukkunud inimesi kaldale ja sukeldusid kividesse takerdunud võrkudele järele, olles seega tõelised kalurite töökoerad. 

Vähehaaval said need must-valged koerad populaarseks kogu Euroopas. Kuna inglise kalurid käisid tihti Euroopa rannikul kalastusreisidel, tõid nad endaga neid koeri kaasa ja 18. sajandi alguses leidus neid juba kogu Inglismaal. 
 

Koeri imetleti isegi kuningakojas ja maalikunstnik Sir Edwin Landseer maalis neist mitmeid maale.Kõige kuulsaim neist on aastal 1837 maalitud "Inimkonna vääriline liige", millel on kujutatud suurt must-valget koera Paul Pry, kes oli päästnud oma peremehe ja mitmeid teisi uppumisohus olnud inimesi.

Tõug saigi nime kunstnik Sir Edwin Landseeri järgi. Kõige vanem teadeolev pilt landseerist on aastast 1779. Sellel on kujutatud mägimaastiku taustal seisvat uljast suurt kasvu koera, kellel on valge keha, must pea ja suured mustad laigud kehal. 

Tasapisi kujunes tõu areng aga nii, et üleni mustad newfoundlandi koerad jäid ülekaalu ja kõrgejalgse tüübi aretus taandus. Kui 1886. aastal kinnitati mustade ja pruunide newfoundlandi koerte tõukirjeldus, siis ei olnud landseer enam puhtatõuline koer. Seda hoolimata sellest, et landseeri oli rohkem kui 80 aastat peetud õigeks tõutüübiks ja kõige vanem inglisekeelne landseeri tõuraamat pärineb juba aastast 1840. 

Suurbritanniast viidi landseere Shveitsi ja Saksamaale, kus neid ristati mustade newfoundlandi koertega. Nendest paaritustest sündisid esimeses põlves mustad järglased, aga juba järgmistes sugupõlvedes oli ka must-valgeid koeri pesakonnas. 

20. sajandil alustasid mõned kasvatajad taas tõupuhaste landseeride aretamist. 1902. aastal registreeriti Newfoundländer-Klub fur der Kontinental`is esimene tõupuhas landseeripesakond, mis sündis kahe Indlismaalt toodud koera paaritusest. Kutsikate isa sugupuust leidub vähemalt 11 landseeri värviga koera neljast põlvest, kuid kõikide sugupuus esinenud koerte värve kindlalt ei teata. Seejärel ristati Inglismaalt toodud landseere ikkagi mustade newfoundlandi koertega, mis tulenes ilmselt sellest, et tollal teati vähe värvide pärilikkuse kohta. 

1904. ja 1905. aastal sündisid taas puhtad landseeripesakonnad, paaritusteks kasutati näiteks Suurbritanniast toodud koerte järglasi ja tundmatuid landseeri värviga isaseid. Euroopa mandril algas seega landseeride aretustöö peamiselt Suurbritanniast toodud koertest, keda paaritati kohalike mustade ja must-valgete newfoundlandi koertega, aga tõenäoliselt ka teiste suurt kasvu valgete karjakoerte või muud tõugu koertega.

Tõu säilitajaks võib pidada sakslast Otto Walterspieliat, kes Von Schartenbergi kennelis tegi sihiteadlikku aretustööd. 1961. aastal tunnistas FCI vanade piltide põhjal landseeri omaette tõuks, nimetades koeratõu ametlikult Landseer Europeischer Kontinental Type. 
 

Landseeril lubatud värvimustrid Kõik siinolevad landseeri värvimustrid on FCI tõustandardi järgi lubatud - kõigil on must pea, kuid pea valge osa (lauk) ei ulatu üle silmade, mida loetaks juba värviveaks.  Samas on selgelt paremad mustrid C, D ja E. Kahel esimesel on liiga palju musta värvi, kuid kaks viimast on jälle peaaegu üleni valged.  Allikas: Soome Landseeriühingu väljaantud "Pennun Hoito-Opas".  Siit saab lugeda newfoundlandi koera ja landseeri kasvatamisjuhendit ja landseeri inglisekeelset tõustandardit.