Mitte asjata ei kutsuta newfoundlandi koeri õrnahingelisteks hiiglasteks. Vastandina oma massiivsele kehale ja võimsatele lihastele on njuufad ülimalt usaldavad, kannatlikud ning sõbralikud. Njuufa sallivus ja kannatlikkus on lausa imekspandavad - ta laseb rahulikult lapsel enda peal katsetada asju, mille juures paljud teist tõugu koerad ammu näksaks last või jookseks lihtsalt minema. 

Ehkki landseer põlvneb ajalooliselt samast Newfoundlandi saarel elanud koeratõust kui tänapäeva newfoundlandi koer, on landseerid aretustöö tulemusel saanud kõrgejalgsema ja kuivema välimiku ning samuti veidi erinevaks on kujunenud ka nende iseloom. Erinevalt njuufast võib landseeri pidada küllaltki domineerivaks ehk võimule pürgivaks tõuks - selle eelsoodumuse tugevus on muidugi individuaalne ja loomulikult on see omasem isastele koertele. Kui majas on eri tõugu koeri, siis saab landseer tavaliselt kas varem või hiljem nende juhiks. Samas on landseer iseloomult avatud ja inimsõbralik. 

Nii njuufa kui ka landseer suudavad edukalt kaitsta peret, ehkki nad ei võistle sel alal selliste tüüpiliste valvurite nagu saksa lambakoerte ja rottweileritega. Kuna njuufad ja landseerid põlvnevad ilmselt ka tiibeti mastiffidest ning mastiffi tüüpi koertel on seljataga rohkem kui 2600 aasta pikkune koduvalvuri kogemus, siis suudavad nad oma kogukuse ja tähelepanelikkusega saata kutsumata sissetungijale selge sõnumi. Njuufad ja landseerid ei pane tavaliselt valvurina rõhku haukumisele ega lõrisemisele, vaid tüüpiliselt seisavad nad oma pere ja ohustaja vahel ega kõhkle tegutsemast, kui seda vaja on.

Nii njuufad kui ka landseerid on veekoerad, keda on suhteliselt kerge koolitada. Seetõttu on hea, kui neil oleks suvel võimalus ujuda. Ettevaatlik tuleks olla aga tuuliste ja jahedate ilmadega - koera karv on paks ja kuivab aeglaselt ning koer võib külmetuda. Njuufat või landseeri ei tohi lasta ujuma üksi koos lasterühmaga, sest koera päästmisinstinkt võib olla tugev ning põhjustada ohtlikke olukordi. 

Suhtu perre võetud kutsikasse või täiskasvanud koera kui pereliikmesse, kel on omad soovid, vajadused, õigused ja kohustused. Kui koerale tehakse arusaadavaks, et ta on madalaim, kuid samuti austusväärne pereliige, õpib ta end ka vastavalt ülal pidama. 

Niisamuti nagu pühendad iga päev aega oma pereliikmetele, nii tuleb Sul iga päev tegeleda ka koeraga. Tegelemine ei ole ainult söötmine ja jalutamine, vaid kindlasti ka mängimine, õpetamine ning koera hooldamine. Tegelemispuuduses ning oma perest eraldatud njuufa või landseer muutub destruktiivsemaks, nukramaks või apaatsemaks kui tema tõukaaslased, kellest hoolitakse kui pereliikmetest.

Ehkki mõnede koerakasvatajate arvates püüavad njuufad ja landseerid saada inimesteks, on nad siiski kõik kunagi olnud hundid ning nii mõndagi nende kommetest on säilinud. Huntidest põlvnemise tõttu on koerad karjaloomad. Sinu koera karjaks on Sinu pere, ehkki ilmselt njuufa või landseeri arvates olete te kõik väheke isevärki koerad. Pere käitumise järgi paneb koer paika hierarhia karjas ning koera peremehe-perenaisena oled just Sina suure tõenäosusega tema arvates karja juht.

Karja juhina pead Sa pälvima oma koera usalduse. See tähendab, et eeskätt tuleb Sul olla õiglane ja kindlameelne. Vajadusel oma njuufat või landseeri kuuletuma sundides peaksid meeles pidama, et karja juhtimine ei tähenda isegi huntidel enamasti mitte füüsilise üleoleku näitamist, vaid just autoriteeti või psühholoogilist üleolekut. 

Kutsikaiga mõjutab oluliselt nii koera isiksuse kui ka välimuse kujunemist. Mida rohkem kutsikaga tegeletakse ja kõneletakse, seda seltsivamaks ja mõistvamaks tema iseloom kujuneb.

Ettevalmistused kutsika koju toomiseks

Enne, kui kutsikas tuleb koju, oleks hea varuda järgmised asjad:
- hea kutsika kaelarihm ja parajalt pikk kerge jalutusrihm.
- toidu- ja veenõud, mis on kergesti pestavad ja püsivad hästi paigal. 
- magamiskoht, kuigi njuufa või landseer ei pruugi hoolida magamisalusest, vaid magab  paljal jahedal põrandal. 
- hea kraas ja hõre kamm 
- suurele koerale sobivad küünelõikamise käärid.
- kõrva- ja silmapuhaatusvedelikud.
- tabletid ussitõrjeks
- koerte mänguasju.- nt. kummist mänguasjad, pallid ja närimisrõngad, närimiskondid jne.
- korralik kutsikatoit, mida oleks hea anda kasvataja õpetuse järgi kõhulahtisuse vältimiseks. 

Kui Sa ei tea täpselt, milliseid asju osta, siis võiksid enne nõu pidada kutsika kasvataja või Eesti Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühinguga ning küsida soovitusi. Väike kutsikas on innukas mängima ja kõike närima. Seetõttu on väga tähtis, et elektrijuhtmed, mürgised taimed ja muud ohtlikud asjad oleksid kutsikale kättesaamatud.

Kutsikat tuleks minna vaatama enne loovutusiga, võib käia vaatamas rohkem kui üks kord. Kutsika kasvataja on kindlasti huvitatud elamistingimustest kutsika ostja juures, perest, laste vanusest ja senistest kogemustest koerapidamisel. Ise peaksid küsima kutsika vanemate, nende näituse- ja koolitustulemuste, võimalike haiguste ja tehtud terviseuuringute kohta. Kuna newfoundlandi koerad ja landseerid on rasked koeratõud, kel on tõuomane eelsoodumus liigeseprobleemideks, siis on soovitav osta kutsikas pesakonnast, kelle vanematel on tehtud düsplaasiauuring, kus puusaliigeseid hinnatakse astmetega A-st (korras) kuni E-ni (väga halb haiguspilt) ning küünarliigeseid 0-st (korrast) kuni 3-ni (halb haiguspilt). Ehkki korralik uuringutulemus vanematel ei välista kutsikatel liigeseprobleemide tekkimist ning njuufadel ja landseeridel on teatav liigesepatoloogia suhteliselt tavaline, peaksid siiski vältima kõige halvema tulemuse saanud koera pesakonnast kutsika ostmist. Kasvataja kohus on teavitada ostjat tõus või konkreetsetes aretusliinides esinevatest eelsoodumustest tervise-, välimiku- ja käitumisprobleemidele, samuti annab kasvataja nõu kutsika söötmise, koolitamise jms. suhtes. 

Koera ostes tehakse kirjalik ostu-müügileping Eesti Kennelliidu kinnitatud lepingublanketil. Loe see korralikult läbi ja küsi võimalike segaduste vältimiseks kohe, kui midagi ei ole arusaadav. Koera eest on tavaliselt võimalik maksta osade kaupa ja tihti koera ka rentida. Kui ostuhind on tasutud, peab kasvataja andma kutsikaomanikule koera tõutunnistuse. Kui seda ei ole mingil põhjusel võimalik teha, siis tuleb lepingus kirjalikult määratleda, millal ja kus tõutunnistus üle antakse. 

Kui paberid on korras, siis võib hakata koju sõitma. Väike kutsikas võib karta autosõitu – õigem oleks ta siis sülle võtta. Kui teekond on pikk, tuleb teha kutsika jaoks “pissi-peatusi”. 

Kui kutsikas saabub oma uude kodusse, siis tuleb tal kogeda uusi kogemusi: võõrad inimesed, lõhnad jne. Need kõik on katsumused väikesele kutsikale, kes on harjunud suurema osa ajast magama koos õdede-vendadega. Sellepärast peaks kodu olema kutsika saabudes rahulik. 

Lase kutsikal tutvuda uue koduga. Väldi kasutut lärmi kutsika ümber. Kõik sugulased ja tuttavad ei pea nägema kutsikat kohe esimestel päevadel. Ära jäta kutsikat kauaks üksi, sest ta ei ole veel harjunud päris üksi olema. Kui kõik pereliikmed käivad tööl või koolis, siis säti kutsika kojutoomine nädalavahetusele või pühade algusele, et koer ei peaks kohe esimestel päevadel uue koduga kohanema ihuüksinda. 

Leppige perekonnas kokku, mis on kutsikal lubatud ja mis mitte. Ka lastele peaks õpetama kutsikaga ümberkäimist. Ära jäta väikeseid lapsi kutsikaga üksi – nad võivad teineteisele tahtmatult haiget teha. 

Õpeta ka tuttavatele, kuidas kutsikale läheneda (rahulikult kutsika juurde kükitada, ei maksa otse vaadata silmadesse ega kätt silitamiseks pea peale panna, pigem silitada kutsikat esmalt lõua alt, kõrvade tagant ja rinna pealt). Kui kutsikas kardab või ehmatab millegi pärast, siis jää rahulikuks ja tee nägu, et ei märganud tema hirmu. Räägi kutsikaga rahulikult ja julgusta teda tutvuma uue asjaga, kuid ära siiski sunni teda selleks, vaid pigem meelita. 

Teiste kutsikate seltskonnast ilma jäädes tunneb ta end esialgu kindlasti üksikuna. Otsusta siis kohe, kus saab olema ta magamisase. Kutsikas võib küll haledalt häälitseda ja võib tunduda, et kõige parem on ta enda juurde võtta, kuid kui Sa ei taha, et ta ka suurena Sinu kõrval magab, siis on parem, kui harjutad teda kohe alguses oma kohal magama. Samas ei tohi kutsikat kohe eraldada pereliikmetest, sest üksiolek hirmutab ka kõige julgemat kutsikat. Parim magamiskoht kutsikale on kuulmis-, nägemis- ja haistmiskaugusel mõnest pereliikmest. Kui kutsikas on rahutu, siis võiks temaga rääkida ja teda silitada seni, kuni ta uuesti rahuneb. Lase kutsikal alati rahulikult magada – landseeri- ja njuufakutsikas eelistab tavaliselt magamiseks jahedat põrandat. Võimalus rahulikult ja segamata süüa ning magada on eelduseks psüühiliselt tasakaaluka koera arenemisele. 

Alguses tuleks kutsikale anda liikumisvabadust tema vajaduste järgi, näiteks lubada tal õues mängida nii palju, kui ta tahab. Väljas võiks kutsikas olla võimalikult palju ja uue koduga kohanemise järel (1-2 kuud pärast kutsika toomist) kogu päeva. Samas tuleks ka jälgida ilma, sest kutsikakarv ei kaitse veel piisavalt niiskuse, tugeva tuule ja karmi pakase eest. Väljas peab nii kutsikal kui ka täiskasvanud koeral olema magamiskoht, kus koer on kaitstud vihma ja tuule eest. Ka liigne päike on suvel ohtlik, pigem peaks magamiskoht olema varjulises kohas. 

Koera käitumine sõltub tema vanusest - neid arenguetappe oleks hea teada, et liiga noorelt ei nõutaks liiga palju. Ka koeral on murdeiga, mistõttu tundub vahel, et koer on kõik õpitu unustanud, kuid see periood möödub.

- Vanus kuni 3 nädalat - kujunevad eeldused areneda, et areneda terveks ja tugevaks koeraks. Peamiselt ta sööb ja magab. Koera silmad avanevad küll 2-3 nädala vanuselt, kuid võtab veel paar nädalat aega enne, kui nägemis- ja kuulmismeel täielikult välja areneks. 
- Vanus 4-7 nädalat - selles vanuses õpitud asjad jäävad kogu eluks meelde. Aga kõige tähtsam on inimesega harjumine. Kutsikas peab saama tunda inimese lähedalolekut. 
- Vanus 8-12 nädalat - kutsikal on aktiivne õppimisaeg, millal ta saab selgeks pere kombed ja toa puhtuse hoidmise. Sel ajal tehtud kasvatusvead võivad rikkuda koera kogu eluks. Kutsikas tahab nüüd väga õppida. Õppimine peaks toimuma mängu abil, kasutamata sundimist või rangeid võtteid. Kutsikas õpib kergesti rihmaga jalutama ja selgeid käsklusi nagu ISTU, KOHT, SIIA jne. Koolitamine selles vanuses peab olema lõbus ja huvitav. Õpetus peab olema järjekindel - kui mingi asi on täna lubatud, siis on see koera vaatepunktist lubatud kogu eluks, näiteks voodisse ronimine. Karistamine peab toimuma vahetult pahateo järel või veel parem kui teo ajal. Karistuseks piisab turjast raputamisest või kõvema häälega keelusõnast. Kui kutsikas on näiteks üksi olles närinud pereliikmete kingi, siis ei või teda koju saabudes karistada -  ta ei saa selle põhjusest siis enam aru. 
- Vanus 5-6 kuud - selles vanuses hakkab koera jaoks moodustuma karjahierarhia. Noored koerad on valmis alistuma, nad tunnistavad autoriteeti ja on valmis koostööks perega. Kõik koos tehtu on nende meelest vahva. Nüüd on hea aeg alustada korrapärase kuulekus- või sõnakuulelikkuskoolitusega ning ujumisharjutustega. Õnnestunud soorituse järel tuleb koera alati kiita ja talle maiust anda. Kui oled pahas tujus või koer on tujutu, siis parem ära koolita.
- Vanus 7-9 kuud - sellele vanusele on tüüpiline tasakaalutus ja sõnakuulmatus. Omanikul võib jääda tunne, et kogu õpetus on läinud luhta. See murdeiga läheb aga mööda ja kõik õpitu tuleb väikese kaasaaitamisega jälle meelde. Selles vanuses tahab koer kindlaks teha oma kohta perehierarhias ja nii võib domineeriva iseloomuga koer üritada karjajuhi positsiooni vallutada. Omanik peab koera selliseid püüdlusi kohe järjekindlalt takistama, sest koera kasvades on seda juba palju raskem teha. Üldiselt alistub koer karjaloomana vabatahtlikult ja meelsasti tunnustatud juhile, aga kui ta märkab kartust või ebakindlust, siis võib tekkida tõsiseid raskusi. 
- Vanus alates 1. eluaastast - alles aastavanuselt koeralt võib oodata teatud käitumismalle, mis on tüüpilised täiskasvanud koerale. Elementaarne kasvatustöö peaks olema selleks ajaks lõppenud ja tuleks alustada erinevate harrastuste koolitust. Landseerid ja njuufad on suurt kasvu koerad ning iga landseeri- ja njuufaomaniku kohus on koera õpetamine sotsiaalseks ja sõnakuulelikuks. 

Kutsikas õpib puhtust pidama mõnest nädalast kuni mõne kuu vanuseni. See, kui kiiresti kutsikas seda õpib, on individuaalne, kuid peremehe aktiivsus mõjutab seda kõige rohkem. Vii kutsikas kohe välja, kui ta on ärganud või söönud või ka mänginud. Kutsikat jälgides saab kõige kiiremini selgeks, millal tal on häda. Juhul, kui “õnnetus” juhtub toas, siis ei maksa mingil juhul kutsika koonu pissi sisse suruda, pigem püüa ise olla kutsika jälgimisel teinekord hoolsam. Kutsikat karistatakse üldiselt suhteliselt leebelt – esmalt piisab lihtsalt noomimisest ja tema õue tõstmisest. Samas on iga asja õpetamisel eriti oluline ka positiivne motivatsioon – kui koer teeb häda õigesse kohta, tuleb teda kindlasti ülevoolavalt kiita või talle isegi maiust anda. 
 
 

Sotsialiseerimine tähendab kutsika kohandamist eluks teda ümbritsevas keskkonnas. Loodus on nii hundi- kui ka koerakutsikatele selleks jätnud "arenguakna", mil uudishimuga ja hirmuta õpitakse tundma  maailma. Aken läheb kinni peale neljandat elukuud, kõik uus, mida kohatakse hiljem, tekitab hirmu, kahtlust, ohutunnet ja ärevust ja sellele vastavat reaktsiooni (põgene või hammusta). Hirm teatavasti on teiseks agressiivsuse põhjuseks dominantsuse kõrval mitte ainult koertel, vaid ka inimestel. Tänapäeva urbaniseeruvas keskkonnas nõutakse üha enam, et koerad peaks end ülal kui inimesed, sest enamusel inimestest puudub koduloomaga suhtlemise kogemus. Ehk inimlapsi pole harjutatud elama koduloomade seltsis ja nii nagu sotsialiseerimata kutsikal tekib ka sellisel inimesel koera nähes hirm, mis tihtipeale väljendub agressiivsuses. Nii on riik riigi järel pidanud üle elama "kurja koera " skandaale ja paljud koeratõud on hüsteeriliselt ära keelatud. Et tõukoerad päris ära ei kaoks või asenduks tillukese karvase nukunäoga kodukoeraga, on kennelklubid hakanud üha suuremat tähelepanu pöörama koerte kohandamisele eluga inimühiskonnas, mis on lihtsam  kui õpetada inimesi respekteerima koeri. Sotsialiseerumisakna olemasolu avastasid loomapsühholoogid alles hiljuti ja seetõttu pole sotsialiseerimisprogrammide kirjeldus veel paljudesse koeratreenimisõpikutesse jõudnud. 

Puudujäägid sotsialiseerimisel on koertel enamiku käitumisprobleemide põhjuseks.  On leitud, et kutsika varajane sotsialiseerimine on olulisem kui koera kuulekustreening 6-kuuselt, mil sotsialiseerimisaken juba kinni on. Sotsialiseerimata koera saab küll treenida käske täitma, aga niipea, kui käsutajat käepärast pole, käitub koer ikkagi nii, nagu ta ise õige arvab olevat.
 
 

Millal
6-nädalaselt kuni 4-kuuselt oleks vaja harjutada iga nädal, hea oleks iga päev – selles vanuses harjub kutsikas uue asjaga nädalaga, pärast 4. elukuud kulub tal aga sama asjaga harjumiseks pool aastat või rohkemgi.

Mida varem alustatakse, seda parem. Pimedate juhtkoeri hakatakse sotsialiseerima näiteks juba 4-nädalaselt, et nad kõige maailmas ettetulevaga harjunud oleks. Tavaliste kutsikate sotsialiseerimine algab juba aretaja kodus - seal kohtab kutsikas mitmeid inimesi ja lapsi, uurib tuba ja aeda, harjub olmemüradega (tolmuimeja, pesumasin, uksekell), teeb ehk kassigagi tutvust. Kui kutsikas läheb uude kodusse, kohtab ta uusi inimesi ja tutvub uue ümbrusega. Suurimaks probleemiks saab olema aga see, et kutsikas ei tohi kodust välja minna, kuna ta vaktsineerimised veel ei mõju ja ta ei ole immuune nakkushaiguste suhtes.  See vanus on aga parim sotsialiseerimisaeg ja kutsikat isoleerida sel ajal ei tohi. Teistes riikides on tehtud sellistele kutsikatele spetsiaalsed sotsialiseerimisklassid (nn. kutsikalasteaed), kus nad teiste omasugustega ja nende peremeestega kohtuvad. Väga hästi saab aga hakkama ka sotsialiseerimisklassita, kui ise nutikas olla-tuleb kutsuda endale külla sõpru ja naabrilapsi uut kutsikat vaatama, ise sõpradele külla minna (hoides immuniseerumata kutsikat tänaval süles, sest maas joostes võib ta külge saada nakkuse), külastada kutsika kasvatajat ja kutsika õdesid-vendi, või  lihtsalt kanda kutsikat väljas süles ringi (mõned omanikud kannavad kutsikat isegi beebikotis, kuid tuleb aga jälgida, et tal seal palav ei hakkaks). Kui vaktsineerimised juba mõjuvad, tuleb kutsikaga välja minna, et kohata kõiki ja kõike, mis allpool loetletud ning seda vähemalt üks või mitu korda nädalas, et see kõik  kutsikale paremini meelde jääks. 

Kõike seda, mida kutsikas sellistel maailma avastamiskäikudel näeb, ta juba suure koerana enam ei karda ja ignoreerib ka siis, kui peremeest parasjagu kõrval pole. Tuleb jooksja vastu - ei kergita kulmugi, tuleb kass vastu - ei tee väljagi, sõidab jalgratas mööda - haigutab, astub laps saba peale -tõmbab saba ära, tuleb kuri karvane tilluke koer tema peale haukuma - ei näegi krantsi ega ta perenaist, viskab pahane inimene kepiga - püüab kepi kinni ja viib tagasi. Kui aga kutsikas pole enne 4-kuuseks saamist kohanud näiteks habemega meest, haugub ta tulevikus kõigi habemike peale (või veel hullem, kõigi meeste peale). Kui ta pole kutsikana sõitnud liftiga, tuleb ta suure koerana sülle võtta, et liftiga sõita saaks. Njuufa või landseer kaalub aga täiskasvanuna kuni 70 kilogrammi.
 

Kuidas
Kutsikale peab jääma avastamisretkedel toimunud kohtumistest positiivne elamus. Seepärast tuleb paluda inimestel, keda koer kohtab, anda talle koeramaiuseid või kiita paitamise-patsutamisega, samuti võib seda kõike teha koera peremees-perenaine ise. Valesti käitumist tuleb ignoreerida ja oodata  hetke, mil kutsikas end õigesti ülal peab (näiteks ei tee lehmast välja selle asemel, et ta peale haukuda), et teda siis kiita ja preemiaks maiust anda. Hoolega tuleb valida, kellega kohtuda, sest kui kutsikat selles vanuses hirmutada, võib hirm jääda kogu edaspidiseks eluks. 

Sama tähtis kui inimestega sotsialiseerimine on teiste koertega sotsialiseerimine, et kutsikal säiliks võime suhelda ja käituda "koerakeeles", sest see hoiab ära tulevikus teiste koertega kaklused jalutuskäikudel (ja Sinul sõnelused nende peremeestega). Tuleb otsida täiskasvanud koeri, kes teistega hästi läbi saavad, ja nendega koos jalutamas käia, samuti jalutada teiste tuttavate kutsikate seltsis.

Kellega sotsialiseerida ehk keda ja mida kõike kohata, nuusutada ja uurida maailmaavastusretkedel

a) täiskasvanud (nii mehed kui naised): noored, keskealised, eakad inimesed, invaliidid, teisest rahvusest inimesed, lärmakad inimesed, enesekindlad inimesed, kartlikud ja häbelikud inimesed, postiljon, tervisejooksjad, suusatajad, mundris või tööriietes inimesed (politseinikud, tuletõrjujad, teetöölised, arstid), kübaratega, mütsidega, seljakotiga, vihmavarjudega, ektsentrilise riietusega inimesed, habemikud, prillidega inimesed.

b) lapsed: beebid, eelkooliealised, kooliealised, teismelised

c) loomad: (ole kindel, et nad ikka kutsika vastu sõbralikud on ja kiida-premeeri kutsikat, kui ta neist välja ei tee või sõbralik on), koerad-suured, väikesed, noored, vanad, kutsikad, kassid, väikesed koduloomad, kuked-kanad-pardid-luiged, lehmad-lambad-hobused.

d) erinevad keskkonnad
sõbra kodu, pood, park, koolivärav, lasteaiavärav, mänguplats, maal ja metsas/linnas, laadal-turul-rahvapeol, kõrts, libe põrand, pidu, loomaarsti juures, lift, trepid, auto, rong.

e) ja veel
jalgrattad, mootorrattad, suusatajad, rulasõitjad, rulluisutajad, lapsevankrid, ratastoolid, liiklus, olmemürad, (tolmuimeja, muruniitja, mootorsaag).

Njuufad ja landseerid  on väga silmatorkavad koerad ja varsti tunneb-teab Sinu koera (ja Sind) terve linn või küla. Iga vääratus jääb sellepärast kõigile meelde, aga ka iga positiivne asi. Just Sinu njuufa või landseeri järgi võidakse hakata üldistusi tegema kõigi suurte koerte ja nende omanike kohta. Kas poleks siis tore, kui just tänu Sinu koerale hakatakse suurtesse koertesse heatahtlikumalt suhtuma! 

Näited koerte käitumisprobleemidest ja nende põhjusest

Haugub aias möödujate peale - isoleeritus kutsikapõlves, liiga vähe kontakte võõraste inimestega, liiga vähe külalisi.
Haugub naabrimehe peale - ei kutsutud naabrimeest kutsikale külla või ei palutud tal koerale maiust anda.
Haugub külaliste peale - liiga vähe külalisi kutsikapõlves. 
Hammustab postiljoni - postiljoni ei tutvustatud kutsikale (ja kutsikat ei tutvustatud postimehele).
Lõhub peremehe kodust äraolekul asju - ei harjutatud kutsikana üksi olema.
Jälitab jalgrattureid - ei harjutatud kutsikat jalgrattaga (hea oleks paluda mõnel sõbral jalgrattaga jalutuskäikudele kaasa tulla).
Näksab jooksjaid - liig vähe kutsikana jooksjaid kohanud, tulnuks minna maratoni vaatama.
Kui teist koera näeb, tõmbab peremehe pikali-ei viibinud kutsikana palju teiste koerte seltsis.
Kakleb teiste koertega - ei õppinud kutsikana koerte kehakeelest aru saama ega ise seda valdama.
Ei salli mehi - naisomaniku koera sagedane probleem, tulnuks kutsikat meesterahvaste seltskonnaga harjutada.
Ajab kasse taga - kutsikana avastas, et kasse taga ajada on lõbus, sest nad jooksevad eest ära.
Keeldub trepist üles minemast - pole kutsikana treppe mööda roninud.
 
 

Moto: "Igaühel on just selline koer, nagu ta ise väärt on."
Järjekindel kasvatus on väga oluline. Reeglid tuleb aga paika panna juba kutsikaeas.

Füüsiline koormus ei lase koeral minna ülekaaluliseks, mis lühendab njuufa ja landseeri niigi lühikest eluiga – keskmiselt 8-10 aastat - veelgi. Vaimne koormus, see tähendab koera koolitamine, muudab newfoundlandi koera tunduvalt nutikamaks ning loob hea kontakti pererahva ja koera vahel. 

Sõna EI või FU õpetatakse kutsikale selgeks kohe pärast peresse saabumist. Koeraga peab iga pereliige järjekindlalt käituma. See, mis on kord keelatud, peab olema keelatud alati. Kui üks kord võib koer diivanil magada ja kui siis mõnel teisel korral talle seda ei lubata, satub ta segadusse. Kasvatusest sõltub, kas koer kasvab selliseks, nagu sa teda näha soovisid.

Njuufa ja landseer võib olla vahel vägagi põikpäine ja juba "murdeeas" selgitab ta välja, kes on majas peremees. Kui koerale tehakse arusaadavaks, et ta on madalaim, kuid samuti austusväärne pereliige, õpib ta ka end vastavalt ülal pidama. Seisusekohast kasvatust saab õpetada näiteks väga lihtsalt: uksest sisse minnes peab koer alati inimese enda ees laskma..

Käskluste SIIA, ISTU, LAMA, SEISA õpetamisega võib alustada juba kutsika 8-9-nädalaseks saamisel, kuid õpetus peab olema mänguline – selles eas tuleb kindlasti koera meelitada käsklust täitma, näidates kui tore siis kõigil on, mitte aga sundida teda karmilt midagi tegema. Hüüa kutsikat käsklusega SIIA enda juurde ka niisama, mitte ainult siis, kui on tõesti vaja, et ta juurde tuleks. Tee juurdetulemine kutsikale maailma parimaks asjaks ning kiida teda alati ja premeeri maiusega, et ta tuleks meelsasti ja rõõmsalt sinu juurde ka täiskasvanuna. 

Treeningu pikkus ei tohiks kutsika puhul mingil juhul ületada 10-15 minutit ning pärast treeningut võiks koera premeerida ka mänguga. Juba väikest koera tuleb harjutada ka küünte lõikamise, hammaste vaatamisega ning kammimise-kraasimisega.. 

Kutsikat on hea õpetada olema üksi, ehkki keegi võib olla kodus. Aeg-ajalt on igas kodus olukordi, kui koer peab üksi jääma. Jäta kutsikas alguses üksi mõneks minutiks ja pikenda seda aega vähehaaval. Anna kutsikale üksi olles mõni meeldiv mänguasi. Ära tee enda saabumisest suurt sündmust. 

Regulaarse kuulekuskoolitusega võiks alustada kutsika 6-kuuseks saamisel. Ühest koolitustunnist nädalas ei piisa, ka kodus tuleb koera pidevalt õpetada. Kuulekuskoolituse läbimine on eelduseks, et Sinu njuufa või landseer saaks hakata osalema vetelpäästekoolituses. Vetelpäästekoolitus on aga newfoundlandi koertele ja landseeridele väga oluline, et säilitada selle tõu loomulikke tööinstinkte. 

Koer hakkab üsna kergelt "peremeest rihma otsas talutama", kui talle selline võimalus antakse. Koer peab küll saama teiste "tervitusi" nuusutada, kuid ka siin on mõõdukus oluline. Seepärast õpeta koera rihma otsas käima ilma sikutamata ja hüppamata. Lihtsaim võimalus on kasutada selleks n.ö. poovat kaelarihma, kuid seda ei tohi hakata kasutama enne kutsika 5-6-kuuseks saamist, sest varem on koera luustik veel liialt nõrk.

Ole tähelepanelik avalikes kohtades ning hoolitse selle eest, et Su koer ei hirmutaks kedagi. Koera kartvatele inimestele on mõttetu seletada, et njuufa või landseer ei ründa inimesi, targem on koer enda juures kinni hoida. 

On oluline, et koeral oleksid sõbrad. Juba kutsikaeas tuleb tal kokku puutuda teiste koertega. Kuid ära tee seda enne, kui kutsika teistkordsest vaktsineerimisest on möödunud kümme päeva. 

Koolitusega ei tohiks alustada liiga hilja, sest aastane njuufa ja eriti landseer, kes on kasvanud täiesti koolituseta, on rihma otsas tõeline energiapomm. Ka koera võimuhimuga võib tulla probleeme, kui mängureeglid ei ole varakult paika pandud. Domineeriv koer võib kasvule lootes võtta võimu oma peremehe ja teiste pereliikmete üle lastest rääkimata. Kui koer kaitseb oma asju ja toitu pereliikmete eest, siis on see tõsine ohumärk. 

Koera õpetamisel peaks teadma, et koer ei ole laps. Koerale ei saa seletada, kuidas ja miks, küll aga saab näidata, millist käitumist temalt soovitakse mingi käsuga ning käsu täitmisel tuleks teda kindlasti kiita ja talle maiust anda. Löömine ja karjumine ei ole koolitus ning hääle eri intonatsioone saab kasutada palju tulemuslikumalt kui hääle tugevust. 
 
 

Enamik njuufasid ja landseere on väga lastelembesed. Kutsikaeas suhtub koer lastesse kui kutsikatesse. Kutsikas ei tohi aga kunagi olla laste mänguasi. Lastele (nii enda kui ka tuttavate omadele) tuleb õpetada, kuidas koeraga käituda. Ära luba lastel kutsikaga maadelda, sest kutsikas jätkab samal viisil ka kasvades ja ta ei tunneta oma jõudu ja hammaste teravust. Ka püksisääres rippumine ja mütsi varastamine ei ole enam lõbus, kui koer on juba mitukümmend kilo raske. 

Enne hammaste vahetumist (6 kuuselt) võib lapse seisukohalt koos mängimine muidugi üksjagu probleeme tekitada. Lapsele tuleb juba algusest peale õpetada koeraga rahulik olema. Kiired käte liigutused ja jooks innustab kutsikat mängima.

Ära luba lastel ilma põhjuseta koera sülle võta, kuid hea on lapsi õpetada kutsikat õigesti sülle võtma, toetades kutsikat ühe käega rinna alt ja teisega istmiku alt. Kutsikat ei tohiks väikeste lastega üksi jätta ega lubada lapsel üksi koeraga jalutama minna, sest ta ei suuda suurt kasvu koera valitseda ja tulemused võivad olla väga kurvad. 

Kutsikat tuleb õpetada, et ta ei mängiks laste mänguasjadega, vaid ainult enda omadega. Võib juhtuda, et koer tahab mänguhoos lapse najale hüpata. Sel juhul on vajalik, et laps õpiks selge häälega EI HÜPPA! ütlema ja läheks seejärel kutsika juurest eemale. Samuti tuleb lapsele kohe alguses selgeks teha, et koera ei tohi kiusata. Kui koer saab kutsikast peale lastega koos olla, armastab ta neid elu lõpuni. Kui njuufa või landseer aga mingil põhjusel lapsega ei sobi, ei ole see enamasti mitte koera süü.

Koer on segatoidu sööja ja erineb seetõttu oma toiduvajadustelt mingil määral sellistest lihasööjatest nagu kass. Koer saab looduslikult hakkama ka siis, kui suurem osa toidust on taimne. 

Kasvatajalt saad infot kutsika senise toitumisharjumuse kohta. Samuti võid kasvatajalt küsida ka veidi kutsikatoitu kaasa, et kutsika toiduvalik muutuks järk-järgult – kutsika seedimine ei pruugi hästi kannatada äkilisi toiduvahetusi ja see võib omakorda põhjustada kõhulahtisust. Tugev ja pikaajaline kõhulahtisus võib aga kutsikal põhjustada eluohtlikku vedelikupuudust. 

Toida njuufa- ja landseerikutsikat kindlasti kuni aastaseks, kuid soovitavalt kuni pooleteiseaastaseks saamiseni tunnustatud koeratoiduga (Royal Canine AGR 36, Pedigree Advance Puppy ja Junior, Eukanuba Puppy Formula, Purina Pro Plan jne.). Ka täiskasvanud njuufat võiks toita tehases valmistatud koeratoiduga - nii hoiad kindlasti kokku aega ja ilmselt ka raha, kuid tagad samaaegselt, et Sinu koer saab tasakaalustatud toitu, mis on väga oluline tema tervisele.

Kuni kutsika 3-kuuseks saamiseni tuleks kuivtoit vähemalt osalt pehmeks leotada, suurendades pidevalt leotamata toidu osa. Edaspidi võib koera täielikult või osaliselt toita ka leotamata kuivtoiduga, sest kuivtoidu graanulite söömine rahuldab ka koera närimisvajadust ja aitab vähendada hambakivi teket. 

8-nädalane kutsikas on harjunud kolme-nelja söögikorraga päevas (umbes kl 8, 12, 16, 20).  3-4-kuuselt võib juba kutsikat toita kolm ning 5-6-kuuselt kaks korda päevas. Pärast njuufa aastaseks saamist piisab talle juba ühest toidukorrast, kuid ka täiskasvanud koera võib toita kaks korda päevas.

Tuleb jälgida, et koera kasvades ja toidukordade arvu vähenedes suureneks toidu hulk üldjoontes vastavalt toidu pakendil toodud toitmisjuhendile. Samas tuleb aga silmas pidada, et koera toiduvajadust ei saa kunagi täpselt määratleda lähtuvalt koera kaalust, vaid see sõltub koera liikuvusest, vanusest, õhutemperatuurist ja paljudest muudest asjaoludest. Samas tuleb jälgida, et kutsikat ei toidetaks üle. Näiteks kui lubada kutsikatel süüa täpselt nii palju kui nad tahavad, kipuvad nad end üle sööma. Kui aga kehakaal kasvab kiiremini, kui areneb kutsika luustik, võib kergesti tekkida küünar- ja puusaliigeste düsplaasia ning vanemas eas koguni tagajalgade halvatus. Üheks mõõdupuuks toitmisel on see, et selgroolülid ja ribikondid ei tohi küll paista, kuid nad peaksid katsudes siiski selgelt tuntavad olema. Kui Sulle tõepoolest tundub, et koera toitumisega ei ole kõik korras (näiteks jalad hakkavad kõverduma), siis võta ühendust  koerakasvataja või Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühinguga või loomaarstiga. 

Sööki ei anta koerale kunagi vahetult enne või pärast jooksmist või muud pingutavat tegevust. Koera söödetakse alati enam-vähem samal ajal. Kui koer 15 minuti jooksul ei söö, võetakse toit ära ja pakutakse seda talle järgmisel korral (loomulikult tuleb jälgida, et pakutav toit ei oleks vahepeal halvaks läinud). Lühike paastumine ei tee koerale midagi halba. Kui söök ei maitse, ei ole vaja seda talle vägisi sokutada, paari päeva möödudes tekib tavaliselt isu iseenesest. Samas tuleb aga kindlaks teha, kas koer ei keeldu toidust haiguse tõttu. Kasvav koer ei tohiks mitu päeva järjest söömata olla. 

Hoidu oma koerale naturaalsete kontide andmisest, sest need võivad põhjustada seedehäireid või halvimal juhul surmaga lõppeda võivat sooleummistust. Täiesti keelatud on anda n.ö. toruluid (nt linnuluud), mis kipuvad närimisel eraldama teravaid luukilde, ning loomulikult ka nõelteravaid kalaluid. 

Koerale ei tohi kunagi anda tugevalt maitsestatud või magusat toitu. Samuti tuleb meeles pidada, et teistele loomadele mõeldud toitesegud (kassi- või näiteks karusloomatoit) ei sobi oma koostiselt koerale. Ka kartul ei ole koeratoit, see on pelgalt kõhutäide, millest koer kasulikke toitaineid ei suuda omastada.

Liialdamine valguga paneb kutsika kasvama liiga kiiresti, mis teeb sellised rasked koeratõud nagu newfoundlandi koer ja landseer vastuvõtlikuks kasvuhäiretele ning liigeseprobleemidele. Eriti ettevaatlik tuleb olla kaltsiumi ja vitamiinide andmisega – spetsiaalse suurtele tõugudele mõeldud kutsikatoidu andmisel ei tohiks neid kindlasti anda, sest neid aineid on piisavas koguses juba toidus olemas ning lisamineraalide ja -vitamiinide andmisel on ülimalt suur tõenäosus nende ainete üledoseerimiseks. Tuleb olla ettevaatlik ka piima ja piimatoodete andmisel, sest need sisaldavad palju laktoosi ja võivad põhjustada kutsikal kõhulahtisust. 

Ära vaheta koera menüüd iga “asjatundja” soovitusel – toitmisest on igaühel oma nägemus ja isegi loomaarstide arvamused võivad suuresti erineda. Ideaalset kõigile koertele sobivat toitu ei ole aga olemas. Vaheta enda valitud toitu juhul, kui tekib probleeme, näiteks toiduallergia. 
 
 

Värske, kuid siiski mitte jääkülm vesi peab koerale alati kättesaadav olema. Juhul, kui kutsikas kipub veekausiga mängima, tuleb see komme võimalikult kiiresti välja harjutada.

Terve koera silmad on kirkad ja ei jookse kuigi palju rähma. Rähma võib puhastada vati ja silmatilkadega.  Kui aga silmadest eraldub juba kollakas-rohekat mädast rähma või silmad on punased, siis tuleks kindlasti võtta ühendust oma loomaarstiga. 

Hammaste vahetumise ajaks (3 –6-kuuselt) on mõistlik koerale midagi sobivat närimiseks hankida. Selleks sobib nii kuivatatud leib, näkileib, toores porgand või spetsiaalne koera närimiskont, mis ei kahjusta koera soolestikku. Kui kahtled mõnes mänguasjas, võid selle parem jätta talle andmata.

Jälgi hammaste vahetumist, sest vahel juhtub, et uus hammas kasvab igemest välja enne, kui vana on ära tulnud. Juhul, kui piimahammast välja ei tõmmata, võib uus hammas viltu kasvada. 

Ka tirimismängude mängimisel alla aastase koeraga tuleb olla ettevaatlik. Noore koeraga ei maksa neid mänge mängida täie jõuga, vaid mõõduka tugevusega – vastasel juhul võivad hambad nö. paadikujuliselt väljaspoole kasvada ja isegi hambumuse rikkuda. 

Ka koeral võib tekkida hambakivi, mis võib põhjustada igemepõletikku või tekitada hambaauke. Hambakivi aitavad vältida spetsiaalsed närimiskondid, samuti võid osa kuivtoidust jätta leotamata. Kindlasti ei tohi aga koerale anda maiustusi, mis soodustavad hambakivi ja hambaaukude teket. Kui hammastele on kogunenud palju pruunikat hambakivi ning koera suust tuleb halba lõhna, siis tuleb minna loomaarsti juurde, kes hambakivi eemaldab. Ära luba koeral kive tassida, sest see kulutab tugevasti hambaid.

Õpeta koera juba kutsikaeas hambaid näitama, et neid saaks kergesti kontrollida ka võõras inimene. Koeral vaadatakse hambaid nii, et ühe käega võetakse koonu ümber kinni nii, et pöial jääb koonu peale ja ülejäänud sõrmed alalõua alla ning seejärel tõmmatakse teise käe sõrmedega koera mokad hammaste pealt eemale. Hammastenäitamise oskus on oluline nii loomaarsti juures kui ka näitustel käies. 
 
 

Karvkatte korralik hooldamine on samuti väga oluline, sest karvastiku- ja nahaprobleemid võivad põhjustada koerale paljusid hädasid ning haiguseid.

Njuufa ja landseeri kammimine-kraasimine kord ühe või kahe nädala tagant on tavaliselt piisav. Karvaajamisperioodil võib kammida ka tihedamalt, sest nii kulub Sul endal iga kord vähem aega kammimisele ning hoiad ka oma kodu puhtamana. 

Koera kammimine peab algama juba kutsikaeas, et koer sellega harjuks. Pulste tekib tavaliselt kõrvade taha, sabasse ja jalgadele. Kui pulstid jäävad lahti kammimata, siis need vanuvad ehk muutuvad sisuliselt vildiklompideks, millest ilma kääride abita tavaliselt jagu ei saa.

Tallalähedased jalakarvad on mõttekas lühikesena hoida, sest need korjavad prahti ja lund. Ka päka juures asuvad karvad lõigatakse kääridega ettevaatlikult lühikeseks.

Koera ei tarvitse pesta rohkem kui kaks korda aastas, välja arvatud muidugi juhul, kui koer on näiteks sopalombis ujumas käinud. Pärast porisel teel jalutamist aitab, kui pesed ainult koera jalad ja kõhualuse. Samuti pestakse koera tavaliselt enne koeranäitust, et karvakate puhas ja kohev oleks.

Kasuta koera pesemisel alati koerašampooni, mida müüakse lemmikloomatarvete kauplustes ja koeranäitustel. Kindlasti ei tohi koera pesta inimesele mõeldud shampooniga, sest inimese naha PH-tase pole sama, mis koeral. Võid kasutada ka koertele mõeldud karvapalsamit, mis muudab pärast pesemist kammimise-kraasimise lihtsamaks. 

Piisav kogus koerašampooni tuleks lahustada vähemalt liitris leiges vees ja hõõruda see siis eelnevalt märjaks tehtud koera kasukasse. Pärast pesemist tuleks njuufa ja landseeri karvkate kammides-kraasides fööniga kuivatada. Fööniga kuivatamine on vajalik seepärast, et njuufal on kahekordne kasukas, kus niiskuskindla pealiskarva all asub paks villane aluskarv. Kui ujudes märgub njuufa aluskarv vähem, siis korralikult pestes saab ta läbimärjaks ning niiskuskindel pealiskarv takistab aluskarval kuivamist, mis omakorda võib põhjustada naha haudumist. Enne näitust on vaja kääridega korrastada njuufa ja landseeri käpa- ja kõrvakarvad, küsi näitusetrimmingu kohta nõu kutsika kasvatajalt või Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühingust.
 
 

Mida rohkem koer pehmel pinnasel liigub, seda tihedamini (kord ühe või kahe kuu tagant) tuleb tal küüsi lõigata, sest liialt pikad küüned võivad murduda või koguni päka sisse kasvada. Muretse küünte lõikamiseks spetsiaalsed küünetangid ning ära unusta lõigata ka esikäppadel olevaid lisaküünised, sest need ei puutu liikudes maapinnaga kokku ega kulu seetõttu üldse. Kui Sul pole küünte lõikamisel kogemusi, siis lase seda endale õpetada loomaarstil või mõnel kogenud koerakasvatajal, sest muidu võid kogemata lõigata koeral küüne sees olevasse veresoonde. Tulemuseks on verejooks ja valu ning koer võib hakata küünte lõikamist kartma.  Küüntelõikamine tuleks kutsikale teha meeldivaks ning kutsikat pärast premeerida. Alguses on kergem lõigata küüsi mitmekesi nii, et üks hoiab koera kinni. Samuti võiks küüntelõikamist teha pärast mängu, kui koer on natuke väsinud. 

Ussitõrjet on kutsikale kasvataja juures tehtud vähemalt kahel korral. Ussitõrjet tuleb kutsikal korrata iga vaktsineerimiskorra vahel. Ussitõrjeks vajalikke preparaate saad loomaarstilt või veterinaarapteegist, kust küsi ka juhiseid nende manustamise kohta. 

Edaspidi tuleb ussitõrjet teha 3-4 korda aastas. Ussitõrje tegemine on oluline Sinu koera tervise seisukohalt, sest siseparasiidid on väga kurnavad ning nende vohamine võib põhjustada kutsikale isegi surma. Kui kodus on teisi koeri või kasse, kes omavahel kokku puutuvad, siis tuleks ussitõrje teha samaaegselt kõigile. 

Kutsikat võiks vaktsineerida 8-, 12- ja 16-nädalaselt. 6-nädalaselt alustatakse kutsika vaktsineerimist erandjuhul, kuid üldiselt seda ei soovitata, et mitte liiga vara hävitada kutsika loomulikku immuunsussüsteemi. 

Enne vaktsineerimise lõppemist pole Sinu koer immuunne selliste nakkushaiguste nagu marutaudi, koerte katku, viirusliku hepatiidi, parvoviirusliku enteriidi ja leptospiroosi suhtes. Seepärast hoidu vähem kui 14-nädalast kutsikat viimast paikadesse, kus on liikunud teisi koeri, samuti  ära luba alla 14-nädalase kutsika kokkupuutumist mõne teise koeraga. Kuigi teine koer võib olla vaktsineeritud, võib ta samal ajal ise haigestumata mingit viirust edasi kanda.

Pärast kutsika vaktsineerimise lõppemist tuleb hakata koera vaktsineerima kord aastas. Ära jäta koera vaktsineerimisi kunagi unarusse, sest see võib kurjasti kätte maksta. Teavet vaktsineerimise kohta saad loomaarstilt.

Kui njuufale või landseerile tekkivad kirbud, siis tuleb need kindlasti hävitada, sest end pidevalt kraapides kahjustab koer oma karvkatet ja nahka. Kirpude hävitamiseks saad vajalikke preparaate loomaarstilt või veterinaarapteegist. Kuna kirbud levivad kergesti koeralt koerale või kassile, siis võiks kirbutõrje nagu ussitõrjegi teha kõigile kodus olevatele loomadele samaaegselt. 

Kui koer hakkab oma pead pidevalt raputama, pead viltu hoidma või kõrva kraapima, siis võib tal olla kõrvapõletik. Sellisel juhul tuleb kindlasti pöörduda loomaarsti poole, sest kõrvapõletiku ravimata jätmine võib mõjuda halvasti koera kuulmisele. 

Kõrvapõletiku vältimiseks on oluline umbes kord kuus koera kõrva puhastada. Selleks tilguta veidi spetsiaalset kõrvapuhastusvedelikku koera kõrva, masseeri väljapoolt kuulmekäiku, et sealt kostuks lurtsuv heli, ning puhasta seejärel nii kuulmekäik kui ka kõrvalest ümber sõrme keeratud vatiga. Ära kasuta vatipulki, sest need võivad kergesti vigastada kuulmekilet. Samuti on hea hoida njuufa või landseeri kuulmekäigud üleliigsetest karvadest puhtad, et õhk pääseks paremini kuulmekäigule ligi. 

Emase koera esimene jooksuaeg tuleb umbes 6-18 kuu vanusena. Koer eritab verist tupeeritust ning koer kipub endast plekke maha jätma. Spetsiaalseid püksikesi ei saa siiski soovitada, sest siis ei saa koer end lakkuda ja tal võib tekkida põletik. Emase koera omanikuna pead olema väga hoolikas ning olema valmis selleks, et ümberkaudsed isased koerad tungivad Sinu aeda, ehkki nad varem seda ei ole teinud. 

Jooksuaeg on tavaliselt kaks korda aastas ja see kestab 7-21 päeva ning kogu selle aja peaksid hoidma emast koera isastest eraldi. Emast koera tasub innaajal ja eriti selle teisel poolel jalutama minnes hoida rihma otsas, sest ka hästi koolitatud emane koer võib isaste lõhna tundes või neid märgates olla täiesti kontrollimatu ja allumatu. Ka isane koer tuleb igal juhul kinni hoida, kui läheduses on indlevaid emaseid koeri. Isased tunnevad jooksuajal emase lõhna väga kaugelt – neil võib kaduda söögiisu ning nad kipuvad tavaliselt unustama kõik käsklused. Kui kutsikas on väga maskuliinne ja üritab “paaritada” kõike, siis sellest kombest tuleb üritada koera võõrutada juba kutsikaeas. 
 
 

Luustiku kujunemise seisukohalt on tähtis, et njuufa ja landseer saaksid pehmel pinnal joosta. Pidev kõval pinnal liikumine mõjub koera kasvavale luustikule halvasti. Ära harrasta alla aastase koeraga pikki jookse, turnimisi libedal pinnasel (muda, jää, parkett), kelgu vedamist ning ära hüppa temaga koos lumehanges. Väldi liigset treppidel käimist ja ülemeelikuid mänge kutsikast tunduvalt suuremate koerte seltsis. Ka jalgrattamatkad on alla aastasele koerale keelatud, samuti peab ujumist harrastama mõõdukalt. 

Kui koer on vabalt, rahuldab ta ise oma liikumisvajaduse. Jalutamisel võiks olla põhimõtteks, et parem vabana metsas või põllul kui rihma otsas ümber kvartali! Kui kutsikas on umbes pooleaastane, võiks temaga alustada pikemaid jalutuskäike, lisades järk-järgult teekonnale pikkust olenevalt koera enda suutlikkusest. Sügavates lumehangedes liikumisega tuleb olla ettevaatlik, sest see on alles arenevale koerale suur pingutus. Pulga vedamist võiks hakata harjutama aastaselt, kuid raskust pulgale võib lisada alles täiskasvanud kaheaastasele koerale. 

Ujumine on landseeri- ja njuufakutsikale tavaliselt meeldiv tegevus. Vette minek peab olema sundimatu. Kui koer ei taha vette minna ja ujuda, siis mingil juhul ei tohi koera vette visata või teda vägisi vette viia – tulemuseks on suure tõenäosusega see, et koer hakkab vett kartma ning tema ümberkoolitamiseks kulub hulk aega. Kutsika kasukas ei ole vett hülgav, mistõttu ta võib külmema ilmaga külmetuda, kui kasukat ujumise järel ei kuivatata. 
 
 

Alates 2000. aasta algusest sündinud koeri on kohustuslik märgistada, kusjuures märgistamise eest vastutab kasvataja. Kui kutsikat ei ole loovutusealiseks saades veel märgistatud, peab kasvataja kontrollima, et märgistamine oleks tehtud vähemalt selleks ajaks, kui koer hakkab osalema näitustel ja muudel võistlustel, kus kontrollitakse märgistuse olemasolu. 

Märgistamine tehakse sel viisil, et koera kõrvalesta sisepinnale või mujale tätoveeritakse tõutunnistusel olev ID-number või süstitakse koerale naha alla elektroonilist mikroskeemi sisaldav kapsel, mida saab skanneriga lugeda. Märgistamise viis sõltub omaniku soovist, võib kasutada ka mõlemat moodust koos. Märgistamine on hea ka juhuks, kui koer juhtub kaduma – siis saab koera leidmisel täpselt identifitseerida. 

Oleks hea, kui osaleksid aeg-ajalt ka koeranäitustel. See annab Sulle võimaluse suhelda teiste njuufa- ja landseeriomanikega ning saada kohtunikult kui asjatundjalt hinnang, kuivõrd Sinu njuufa või landseer sarnaneb ideaalse newfoundlandi koera või landseeriga, keda tegelikult ei eksisteeri, kuid keda kirjeldab Rahvusvahelises Künoloogiaföderatsioonis (FCI) kinnitatud newfoundlandi koera või landseeri tõustandard. Samuti on vanemate näitusehinne nõutav pesakonna registreerimiseks Kennelliidus.

Näitusel ei pea koer oskama kes-teab-mis imetrikke. Piisab, kui ta suudab korralikult rihma otsas kõndida, paigal seista ning lubab kohtunikul end katsuda ja hambaid vaadata. Näituseringis liigutakse vastupäeva ja koer peab kõndima vasakul.

Enne näitusele minekut tuleb koer pesta ja seejärel kammides-kraasides kuivaks föönitada. Pärast föönitamist korrastatakse pikad kõrva- ja jalakarvad kääride abil. Teavet näituste kohta saad Eesti Kennelliidust ning Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühingust.

Koera tervis ei kannata selle all, kui tal ka kunagi ei ole kutsikaid. Kui aga soovite koerale järglasi, siis kaaluge seda hoolega, sest iga kasvataja on ka tõu aretaja, kelle jaoks peab olema tähtis leida tõuaretuses üks konkreetselt sobiv ja õige isane koer ühele konkreetsele väga heale emasele koerale, mille tulemuseks on tõustandardis kirjeldatud ideaalilähedased kutsikad. 

Njuufadel ja landseeridel avastatakse sageli puusa- ja küünarliigese kasvuhäireid ehk düsplaasiat. Seetõttu on enne koera paaritamist soovitav teha düsplaasiauuring, mida saab teha alates 1,5 aasta vanusele njuufale. Küünar- ja puusaliigese düsplaasiauuringuks vajaliku röntgenpildi tegemiseks pannakse koer narkoosi alla ning loomakliinikus tehtud pildid saadetakse hindamiseks Eesti Kennelliidu usaldusarstile, kes Kennelliidu kaudu saadab uuringu tulemused koera omaniku antud aadressil. On soovitav, et omanik läheks seejärel talle saadetud uuringu tulemuste ja tõutunnistusega Kennelliitu, kus uuringu tulemused ka koera tõutunnistusele kantakse. Kui uuringu tulemused ei ole kuigi head (näiteks puusaliigesed astmetega C või D ning küünarliigesed 2 või 3), siis tuleb kindlasti paariliseks valida koer, kel on paremad düsplaasiauuringu tulemused – see loob võimaluse, et sinu koera vead saavad sellega kompenseeritud ning pesakonnal ei teki sarnaseid probleeme, ehkki mingit garantiid see loomulikult ei anna. Kui sinu koeral on tõsiseid probleeme liigestega, näiteks puusaliigeste düsplaasiat hinnatakse astmega E, siis tuleks väga tõsiselt kaaluda koera aretuses kasutamist, sest tõenäosus haigete kutsikate sündimiseks on liialt suur. 

Enne koera paaritamist on vajalik ka näitushinde olemasolu. Mida parem näitusehinne koeral on, seda suurem on tõenäosus, et sünnivad head kutsikad. 

Samas tuleb aretuskoera valikul hinnata iga konkreetse koera omadusi ja välimust,  pidades meeles, et osa koera omadusi on päritavad ja osa omadusi on ümbritseva keskkonna mõjutused. Head koera ei tohiks aretusest siiski välja jätta, kui tal esineb vaid üks viga – tuleb lihtsalt leida paariline, kel seda viga ei oleks. Põhireegliks on see, et isane koer kompenseeriks võimalikult hästi kõik emase koera puudused ja et isane koer omaks kõiki neid omadusi, mida loodetakse kutsikatele edasi anda. Edukaks aretuseks tuleb eelkõige tunda oma koera häid külgi ja tunnistada samas endale ausalt koeras leiduvaid puudusi. Paarilise valikul tuleb hinnata ka koera sugupuud, õdesid-vendi ning koera varasemaid järglasi nii mitmest erinevast vanemate kombinatsioonist sündinud pesakonnast  kui võimalik, sest see annab kõige usaldusväärsema pildid sellest, kui suurel määral on koera head omadused päritavad.

Pesakonna saamine on küllaltki kulukas – raha kulub düsplaasiauuringule, näitusetele, paaritusmaksule ja vahel ka välismaal asuva isase koera juurde reisimisele, tiine koera ja kutsikate toidule, loomaarstivisiitidele, pesakonna registreerimisele ja märgistamisele. Peale selle vajavad kutsikad ööpäevaringset hoidjat. Peab olema valmis selleks, et alati ei lähe kõik hästi – sünnituseks võib olla vajalik suhteliselt kallis keisrilõige või koguni ema võib sünnitusel surra, kutsikad on mõnenädalasena hästi vastuvõtlikud haigustele ja võivad surra, ema ei pruugi hoolida oma järglastest ning siis tuleb kasvatajal kutsikaid koerapiima asendajaga korrapäraselt toita. Kutsikaid ei pruugi olla sugugi kerge müüa ning nad võivad veel pooleaastastena ollagi sinu juures, nõudes toitu, koolitust, tähelepanu, hoidmist jms. Kasvataja peab olema nõus oma kutsikaomanikke alati nõustama ja abistama  ning ta vastutab kutsikate eest mitte loovutusea lõpuni, vaid sisuliselt kogu nende eluaja. 

Eestis tegutseb alates 1998. aastast Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühing. Astu kindlasti tõuühingu liikmeks ka siis, kui Sa ei taha näitusel osaleda ja oma koera paaritada. Tõuühingu liikmena teed huvitavamaks nii enda kui ka oma koera elu - sel ajal, kui Sina vestled teiste kasvatajatega, saab Sinu koer mängida ja suhelda oma tõukaaslastega.

Samas saad tõuühingu liikmena tõuühingust asjatundlikke nõuandeid newfoundlandi koerte ja landseeride kasvatamise, koolituse, aretustöö ja näitustel esitlemise kohta. Tõuühing aitab otsida Su koerale paarilise nii Eestist kui ka vajadusel välismaalt, samuti saad levitada infot kutsikate ning planeeritud pesakondade kohta tõuühingu vahendusel. Tõuühingu liikmena saad soodsamalt osaleda tõuühingu korraldatud üritustel - näitustel, kokkutulekutel, koerte koolitusel. Samuti on Sul tõuühingu liikmena võimalus mõjutada Eesti Kennelliidus kinnitatavaid njuufade ja landseeride aretamisnõudeid. Nõuded pesakondade registreerimisel eksisteerivad niikuinii, kuid tõuühingusse kuulumata ei saa Sa nende nõuete kehtestamisel oma huvisid ja seisukohti kaitsta.

Kui Sul on küsimusi njuufade kohta, pöördu alati Newfoundlandi Koerte ja Landseeride Tõuühingu poole telefonidel (0) 672 5002; 050 62 659 (Victoria) või 055 918 576 (Silvia) või e-mailil njuufa@local.ee